Saare maavalitsus 1917 - 2011

17.01.17

Demokraatlikud maaomavalitsused Eestis tekkisid Veebruarirevolutsiooni järel. 30. märtsil 1917 võttis Venemaa Ajutine Valitsus vastu otsuse "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", millega määrati kindlaks Eestimaa kubermangu administratiivsed piirid ning kohaliku omavalitsuse korraldus. Kõrgemateks maakondlikeks omavalitsusorganiteks said maakonnanõukogud ja -valitsused, mille kompetentsi kuulusid omavalitsusega seotud küsimused, seaduste ja valitsuse poliitika elluviimise kindlustamine ning kohalike maksude kehtestamine.

 

Saaremaa Ajutine Maakonnanõukogu ja -valitsus asusid tegevusse teistest maakondadest mõnevõrra hiljem: 24. ja 25. juunil läbi viidud maakonnanõukogu valimistulemused tühistati ja kordusvalimised toimusid 3. augustil. 15-liimelisse maakonnanõukogusse pääses üheksa sotsialisti ja kuus nn maaga meest. 14. – 15. augustil toimunud rakenduskoosolekul valiti nõukogu esimeheks Feodor Ermus. Samas moodustati 4-liikmeline maakonnavalitsus koosseisus: Kirill Kaasik (1862 – 1944) – esimees, Mihkel Neps – abiesimees, Aleksander Velvelt – liige ja Feodor Kanaval – sekretär. Loodi järgmised osakonnad: tervishoiu, kooli- ja kirikuasjade osakond (K. Kaasik), administratiiv- ja majandusosakond (M. Neps), kaubanduse, teede- ja postiasjanduse osakond (A. Velvelt) ning maa-, põllumajandus- ja toitlusosakond (F. Kanaval).

 

Nii maakonnanõukogu kui -valitsus leidsid ruumid Kuressaare Eesti Seltsi majas, kus enda alla võeti terve esimene korrus. Tegutseda saadi vaid lühikest aega. Maakonnavalitsus tegeles peamiselt asjaajamise ülevõtmisega maanõunike kolleegiumilt ja sõjaolukorrast tingitud päevaprobleemidega. Nõukogu jõudis kokku tulla veel vaid ühel korral, 4. septembril, mil suurem osa ajast kulus sõjaväelaste kuritegevuse ja eelseisva evakuatsiooniga seotud küsimuste arutamisele ning kinnitati valitsuse põhimäärus. 29. septembril 1917 algas sakslaste dessandiga Tagalahes saarte okupeerimine. Maakonnanõukogu ja -valitsus aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Oli alanud 14 kuud kestnud saksa okupatsioon, mis välistas eestlaste igasuguse poliitilise tegevuse.

 

Võimaluse omavalitsuse taastamiseks andis Saksamaa lüüasaamine I maailmasõjas. 11. novembril 1918 alustas Tallinnas taas tegevust Eesti Ajutine Valitsus. Mõni aeg hiljem, 16. novembril määrati valitsuse volinikuks Saaremaal maakonna loomaarst Juhan Ainson, kes 18.novembri õhtul koos kaaslastega Saksa maapealik von Schmelingilt maakonna valitsemise üle võttis.

 

20. novembril kutsuti maakonnanõukogu liikmed Kuressaarde esimesele iseseisvusaegsele koosolekule. Koosolek tuli kokku Saksa komandatuuri ruumides ja kestis kaks päeva. Pinevate päevapoliitiliste küsimuste arutamise kõrval rakendati taas tööle maakonnavalitsus. Kuna senine esimees K. Kaasik tagasi astus, siis valiti uueks maakonnavalitsuse esimeheks Muhust pärit üliõpilane Timotheus Grünthal (1893 – 1955). Valitsuse liikmed jätkasid tööd, täiendavalt valiti põllumajandusosakonna juhatajaks Johannes Kesküla.

 

Esimese iseseisvusaegse maakonnanõukogu ja -valitsuse suurimaks teeneks tuleb lugeda maakondlike võimustruktuuride tegelikku loomist ja töölerakendamist keerukates sise- ja välispoliitilistes tingimustes. Maakonnavalitsusel tuli alustada peaaegu tühjalt kohalt. Ehkki esimene iseseisvusaegne koosolek peeti 22. novembril, saadi iseseisvalt valitsema hakata alles peale 6. detsembrit, mil viimased Saksa väeosad Saaremaalt lahkusid. Maakonnavalitsuse kantselei seati sisse endise Saksa komandantuuri maja II korrusel (praegu Tallinna t 19). Dokumentide ülevõtmisel selgus, et suurem osa arhiivist oli ahjukütteks läinud, kassa oli tühi, kontoritehnikat ja sidevahendeid osteti salamisi Saksa sõjaväelastelt.

 

1918. aasta detsembris määrati kindlaks ka maakonnavalitsuse struktuur. Selle kõrgemateks üksusteks oli 10 osakonda: administratiiv-, majandus-, haridus-, tervishoiu-, töö- ja hoolekande, põllumajandus-, toitlus-, teede-side, tööstus-kaubandus- ja üldosakond e. sekretariaat. Neile lisandusid 1919. a jooksul veel tööbörs ja statistikaosakond e arvustikulaud. Kui 1919. a oli korraga ametis tervelt 8 osakonnajuhatajat, siis hiljem ühendati osakondi ühtse juhtimise alla ja juhatajate arv vähenes neljale, kaasa arvatud valitsuse esimees.

 

See oli raske aeg nii Eesti Vabariigi kui ka Saare maakonna elus: tuli lahendada teravaid toitlusprobleeme, võidelda kuritegevusega, asuda maareformi läbiviimisele,anda maakondlik panus Vabadussõja võiduks. Rängaks katsumuseks oli Saaremaa mässu mahasurumine ja selle tagajärgede likvideerimine.

 

Saaremaa Ajutise Maakonnanõukogu volitused kestsid kuni 1921. aastani. Sel perioodil tegutses järjestikku kaks maakonnavalitsust. T. Grünthali juhitud valitsus, milles eri aegadel töötas tervelt 12 liiget (ülalnimetatute kõrval veel Aleksander Kärner, Aleksei Janson, Mihkel Kommel, Mihkel Leeber, Karl Maripuu, Paul Põdder, Johannes Simtmann ja Aleksander Tiis), püsis 26. augustini 1920. Tunduvalt stabiilsem oli A. Kärneri (1880 – 1941) poolt moodustatud valitsus (liikmed A. Janson, Jaan Haab, Hans Martinson, Reinhold Paas, Aleksander Sepp, Karl Tamm ja F. Kanaval), mis püsis 26. augustist 1920 – 31. märtsini 1921.

 

18. oktoobril 1920 kolis maakonnavalitsus oma majja. Sama aasta 22. juunil oli maakonnanõukogu aadliklubilt "Ressource" ostnud omaaegse rüütelkonna hoone Lossi tänavas, mis on jäänud maavalitsuse asupaigaks tänaseni.

 

Kahetasandiline maaomavalitsus eksisteeris kuni 1934. aastani. Sellesse ajavahemikku mahub nelja korralise maakondliku seadusandliku kogu - maakonnanõukogu (1927. aastast – volikogu) tegevus.

 

Võrreldes 1917. aastaga, oli maakonna poliitiline elu tunduvalt edasi arenenud ja elavnenud. 1920. – 1930. aastatel etendasid maakonna juhtimises keskset osa Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Põllumeeste Kogud, kellele pakkusid mõningast konkurentsi tööerakondlased, rahvaerakondlased, kristlikud demokraadid ja asunikud. 1920. aastate I poole poliitilises elus mängisid oma osa ka kommunistid, kes kontrollisid valimisliite "Tööliste ja Vabadike Ühendus" ja "Töörahva Ühine Väerind".

 

Kuigi kõigil neljal maakonnanõukogu valimisel (1921; 1923; 1927 ja 1930) said kahe juhtpartei konkurentsis ühe-kahehäälelise ülekaalu kogupõllumehed, saavutasid maakonna valitsemisel juhtpositsiooni siiski sotsialistid. Vähemusse jäädes õnnestus neil alati leida koalitsioonipartner, algul tööerakondlaste, hiljem asunike näol. Lõpuks ei jäänud kogupõllumeestel muud väljapääsu, kui läksid pärast 1930. aasta volikogu valimisi ise koostööle sotsialistidega.

 

Üldse oli aastail 1917 – 1934 maakonna seadusandliku kogu viie koosseisu töös osalenud 75 saadikut ja 12 asendusliiget, kokku 68 erinevat inimest. Kui mitte arvestada esimest ajutist maakonnanõukogu, mille kõikide liikmete erakondlik kuuluvus polnud kindlapiiriliselt määratletud, siis edaspidises neljas nõukogus (volikogus) olid esindatud järgmised poliitilised jõud: Põllumeeste Kogud – kokku 25 kohta, Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei – 21 kohta, Asunike, Riigirentnike ja Väikepõllupidajate Koondis – 7 kohta, Eesti Tööerakond – 4 kohta, Kristlik Rahvaerakond – 2 kohta ja Eestimaa Kommunistlik Partei – 2 kohta. Nõukogu (volikogu) esimeestena on tegutsenud Sergei Kadarik (Põllumeeste Kogud, 1921 – 1924), Karl Eduard Sepp (Põllumeeste Kogud, 1924 – 1926), Karl Leppik (ESTP,1927 – 1930) ja Aleksander Rei (Põllumeeste Kogud, 1930 – 1934).

 

Kogu kahatasandilise omavalitsussüsteemi eksisteerimise vältel on maakonda juhtinud kümme maakonnavalitsust. Kui esimese ajutise maakonnanõukogu volituste ajal (1917-1921) oli moodustatud kolm ja teise ajal (1921-1923) koguni neli maakonnavalitsust, siis alates kolmandast koosseisust püsisid valitsused stabiilselt valimistest valimisteni.

 

Teise maakonnanõukogu poolt 31. märtsil 1921. a moodustatud maakonnavalitsuse esimeheks sai kogupõllumees Reinhold Paas (1884 – 1954), abiesimeheks sotsialist A. Kärner, liikmeteks kogupõllumees Mihhail Koov, sotsialist K. Tamm, tööerakondlane A. Sepp ja parteitu H. Martinson ning sekretäriks sotsialist F. Kanaval. Kahjuks ei laabunud selle poliitiliselt laiapõhjalise maavalitsuse töö nii nagu loodetud. Närviliseks muutus olukord seoses vaidlustega 1922. a. eelarve ümber, mis küll lõpuks maakonnanõukogus kinnitati, kuid siseministeeriumi poolt tagasi lükati. Esialgu lahenes valitsuskriis küll sama aasta 8. mail A. Kärneri ja K. Tamme lahkumisega ning uus valitsus jätkas R. Paasi ja abiesimehe M. Koovi juhtimisel tööd neljaliikmelisena. 4. juulil 1923 panid aga mõlemad ametid maha ja kuni 19. septembrini tegutses valitsus kolmeliimelisena: esimehe kt A. Sepp, liige Aleksei Kuskov ja sekretär F. Kanaval.

 

Pikaleveninud ebastabiilsuse periood lõppes 19. septembril 1923, mil Saare maakonnavalitsuse etteotsa valiti kogenud poliitik M. Neps (1890 – 1937), kes püsis sellel kohal kuni 15. märtsini 1935, seega 11 aastat, 4 kuud ja 29 päeva. Vaatamata kehvale tervisele ja kehalistele puuetele oli M. Neps vaieldamatult Saaremaa oma aja koloriitseim poliitik, olles ühtaegu aatemees, hea organisaator, kindlameelne Saaremaa huvide kaitsja, aga samas ka rahvamees.

 

M. Neps juhtis järjest nelja maavalitsuse koosseisu:

  • 18.10.1923 – 14.02.1924 – esimees M. Neps, liikmed A. Sepp ja A. Kuskov, sekretär F. Kanaval;
  • 24.02.1924 – 1.07.1927 – esimees M. Neps, liikmed Peeter Lauri, Bruno Steinberg ja Jaan Ots, sekretär J. Haab;
  • 1.07.1927 – 18.06.1930 – esimees M. Neps, liikmed B. Steinberg ja K. Tamm, sekretär Eduard Kerves;
  • 18. 06.1930 – 15.03.1935 – esimees M. Neps, liikmed Hendrik Otstavel ja B. Steinberg, sekretär Magnus Õispuu.

 

1930. aastate algul oli Eestis alanud poleemika kahetasandilise omavalitsuse kaotamise üle. 19. jaanuaril 1934 võttis Riigikogu vastu "Maakondade ajutise valitsemise seaduse", mis sätestas maakondliku tasandi omavalitsuste kaotamise alates 24. jaanuarist 1934. Alates 1. aprillist saadeti maavolikogud laiali. Maavalitsused jäid edasi tegutsema ajutiste maavalitsustena, kellele anti üle volikogude õigused, kohustused ja varad. Sisuliselt muudeti maakonnavalitsused siseministeeriumile allutatud riiklikeks haldusorganiteks maakondades.

 

M. Nepsi lahkumise järel sai maakonnavalitsuse etteotsa alates 15. märtsist 1935 senine abiesimees H. Ostavel (1888 – 1942). Abiesimeheks tuli mitmekordne Riigikogu liige Jaan Teetso(v), sekretärina töötas edasi M. Õispuu.

 

Kuigi uue maakonnaseadusega loodeti valmis saada juba 1. maiks 1935, võeti see Riigikogus vastu alles 19. aprillil 1938. Uue seaduse kohaselt olid maakonna valitsemise organiteks maavolikogu, maavanem, maavalitsus ning linna- ja vallavanemate täiskogu.

 

Maavolikogu oli maakonna omavalitsuse esinduskogu ja otsustav organ, mis Saare maakonnas koosnes 11 volinikust. Volikogu liikmed valiti vallavanemate hulgast viieks aastaks, selle juhatajaks oli maavanem, sekretäriks maavalitsuse sekretär. Maavanemale pani seadus kahesuguse ülesande. Ühelt poolt oli ta keskvalitsuse kohapealne esindaja, teiselt poolt aga maakondliku omavalitsuse juht.

 

Maakonna igapäevast valitsemist teostas maakonnavalitsus, millesse peale maavanema kuulus kaks maanõunikut. Maavalitsuse volituste kestvuseks määrati viis aastat. Neljanda astme valitsemisorganiks oli ette nähtud nõuandva funktsiooniga valla- ja linnavanemate täiskogu. Peale maavolinike valimise kuulus selle kompetentsi esindaja saatmine maavalitsusse ning ettepanekute tegemine maksude, teede, koolivõrgu, tervishoiu ja kodukaunistamise alal.

 

Seoses uue maakonnaseaduse kehtestamisega kinnitati presidendi 1939. a 7. augusti otsusega kõikidele maakondadele ühtne valge-roheline lipp, normaalmõõtmetega 110 x 220 cm, mille valge laiu keskel asetses eritunnusena vastava maakonna vapp. Saare maakonna vapp, mis kujutas endast paremale suunduvat viikingilaeva hõbedase purje ja seitsme kuldse kilbiga pardal, kinnitati Riigivanema poolt 5. veebruaril 1937. Maakonna vapi kujutis võeti kasutusele ka maakonna ja valdade pitsatitel.

 

1. jaanuarist 1939 kinnitati Saare maavanemaks H. Otstavel. Kahele maanõniku kohale määrati kohusetäitjatena J. Teetso ja M. Õispuu, kes 1940. a. kevadel asendati seni Riigikontrollis teeninud Arnold Paasi ja Arno Karneoliga. Uus maavolikogu valiti vallavanemate täiskogu esimesel koosolekul 11. juunil 1938. Selle eluiga oli aga kaunis lühike, sest seoses üleriigilise valdade ümberkorraldamisega viidi uued valimised läbi juba 8. märtsil 1940.

 

Maakondlike omavalitsute töö katkestas Nõukogude okupatsioon. 8. juulist 1940 vabastati ametist maavanem H. Otstavel. Uute võimumeeste poolt määrati Saare maavanemaks kommunistidega koostööd teinud ESTP liige, endine maavolinik Aleksander Ingalt. 25. juulil saadeti laiali valla-, linna- ja maavolikogud. Nende kohustused anti üle vastavate omavalitsuste täitevorganitele. Alates 1941. a jaanuarist maavalitsused kaotati ja vastloodud Saare Maakonna TSN Täitevkomitee esimeheks määrati kommunist Johan Ellam.

 

21. septembril 1941 hõivasid Saksa väed Kuressaare. Järgmisel päeval alustas taas tööd Saare maavalitsus eesotsas maavanema kt loomarst Aleksander Kooviga. 27. veebruarist 1942 kinnitati maavanemaks endine maanõunik Arnold Paas, kes püsis selles ametis Saksa okupatsiooni lõpuni.

 

1944. a. oktoobris, pärast Nõukogude okupatsiooni taastamist asus uuesti tegevusse Saare Maakonna TSN Täitevkomitee, mis erinevate nimede all tegutses kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuni. Selle eesotsas seisid:

Jüri Kipper - Saare Maakonna TSN Täitevkomitee esimees 1944-1946;

Vassili Riis - Saare Maakonna TSN Täitevkomitee esimees 1946-1948;

Aleksander Pitk - Saare Maakonna TSN Täitevkomitee esimees 1948;

Jüri Suurhans - Saare Maakonna TSN Täitevkomitee esimees 1948-1950;

Albert Knuut - Kuressaare (Kingissepa) Rajooni TSN Täitevkomitee esimees 1950-1959;

Alfred Kelt - Orissaare Rajooni TSN Täitevkomitee esimees 1950-1952

Boris Varvas - Orissaare Rajooni TSN Täitevkomitee esimees 1952-1959

Jüri Suurhans - Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee esimees 1959-1974

Jüri Räim - Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee esimees 1974-1982

Ants Tammleht - Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee esimees 1982-1990 Saare maavanem 1990-1991

 

Iseseisvuse taastamisel 20. augustil 1991 kinnitati maavanemaks Ants Tammleht.

Saare Maavolikogu valis alates 1. jaanuarist 1992 maavanemaks Jüri Saare, kes pärast maaomavalitsuse reformi kinnitati valitsuse poolt samasse ametisse 25. novembril 1994 ja teiseks ametiajaks 25. jaanuaril 2000.

 

Jüri Saar – Saare maavanem 1992 – 2003

Hans Teiv – Saare maavanema kohusetäitja 2003 – 2006

Toomas Kasemaa – Saare maavanem 2006 – 2011

Kaido Kaasik - Saare maavanem 2011 - 2017